Tervishoid on viimase nelja või viie aastakümne jooksul muutunud, mis näitab järkjärgulist nihet meditsiinipraktikas patsiendikeskselt ravilt süsteemidele, algoritmidele ja juhistele põhinevale praktikale. Tundub, et kaasa aitavad tegurid on mitmesugused, millest kõige ilmsem on erinevate ülemaailmsete ja riiklike vastandlike huvidega organisatsioonide surve korporatiivse meditsiinimudeli poole. Kahjuks toetavad suurt osa asjatundmatud ja hirmunud arstid, kes alluvad meditsiinisüsteemile, mitte selle praktikale.
Selle modernistliku tehnokraatliku meditsiini tulekuga tuli foobia kohtuvaidluste vastu ja uue meditsiinivaldkonna – kaitsemeditsiin – sünd. Kuigi see ei ole ühegi tunnustuse alaeriala, praktiseerivad seda täies mahus kõik tänapäeva arstid, olenemata nende erialast. Sõit selle tumeda poole poole oli ja toimub kiires tempos, mida enamik arste, kes on hõivatud pikkade tööpäevade ning perede ja isiklike kohustustega toimetulekuga, teadmata.
Selle tulemusena on aja jooksul arenenud tavad, mis kasutavad patsiendi otsuste tegemisel hirmupõhiseid taktikaid. Patsientide tagasiside viitab sellele, et arstid osalevad hirmupõhise teabe jagamise mustris, nõustades ravi alustamist, mis võib põhjustada katastroofilisi tagajärgi, kui seda ei tehta. Mõnele on antud ka elamistähtaegu, kui nende nõuandeid ei järgitud. Tegemist on pigem tagumise kui esijalaga töötamisega. See on täiesti vastuolus Hippokratese vande ja meditsiiniliste põhimõtetega, mis rõhutavad jagatud otsuste tegemist, kui arst on ainult tulemuse soodustaja. Hirm pettub ja tekitab segaduse ja ärevuse seisundi. Nendel asjaoludel ei saa eeldada, et patsient teeks oma tervise kohta teadliku ja mõistliku otsuse. Neile on jäänud vaid üks valik ja neile just öeldi, mis see on.
Kui meditsiini aluseks on täielik teadlik nõusolek ja valikuvabadus, siis tänapäeva arst tagab, et ta on patsiendile sisendanud piisavalt teavet (enamasti teadmatusest ja oma hirmudest ajendatud), et tal poleks valikut. vaid teha seda, mida neil soovitati.
Hiljuti pöördus minu poole perekond, kes oli vaktsiinide suhtes ettevaatlik ja pöördus minu poole pärast seda, kui lugesid mitu kuud kättesaadavat kirjandust, sealhulgas sellist, mis on vastuolus rahvatervise nõuannetega. Hoolimata sellest, et kordasin sõna-sõnalt, millised juhised selles küsimuses on, soovisid nad kogu ajakavast ainult teatud vaktsiine. Kollane liiklusmärk, mis vilksatas "Ettevaatust enne jätkamist", vilkus mulle pidevalt, justkui hoiataks mind eesseisvate ohtude eest. Kuna see olukord oli minu jaoks segane, kutsusin ma oma kaitseorganisatsiooni juhiseid. Mulle öeldi, et lõppkokkuvõttes loevad selles kontekstis kaks asja – milline on patsiendi valik pärast arutelu ja mis on kirjas konsultatsiooni märkmetes? Mul oli vastus esimesele ja mis puudutab teist, pidin tagama, et mu sõnad (ja iga tähestik) ei kinnitaks mingil viisil nende otsust ja oleks kooskõlas peavoolu lähenemisviisiga. Kuigi tundus veider, et olen perearst, kes töötas patsiendi ja tema pere heaks, pidin õppima enesekaitse kõige olulisema sammu oma karjääris.
Igal ravil (ka protseduuril) on riskid ja seal, kus on risk, peab olema valik. Tänapäeval praktiseerivad arstid enesekaitsekunsti (sarnaselt võitluskunstide praktiseerijatega), hoides sirgeid nägusid, vältides silmsidet ja ausaid arvamusi ning pöörates kõrvale vastutuse. Hirm öelda midagi, millega kaasneb kohtuvaidluse oht ja mida nende kolleegid tõenäoliselt ei aktsepteerita kohtuistungil, kaalub konsultatsioonide ajal tugevalt. Juhistest kõrvale kaldumine on praktiliselt mõeldamatu patt, mis kannab endas tohutuid tagajärgi ja suurt kulukoormust. Neid hirme levitavad ka meditsiinikaitseorganisatsioonide ning meditsiiniõppeasutuste ja reguleerivate organite diskreetne ühendamine. "Meeskonnatöö" tagab süüdlase arsti järgimise kallutatud ja ebaõiglaste protsesside kaudu, mis võivad kesta aastaid. Kahtlemata jätab see arst emotsionaalselt traumeeritud ja armid, majanduslikult ebasoodsasse olukorda, kaotades maine ja lõpuks ka enesekindluse. Pole ime, et arstid tagavad nõuetele vastavuse nagu algkoolilapsedki, mitte ei sea väljakutset õigeuskusele.
Lähiminevikus sattusin ülaltoodud keerisesse ja sattusin meditsiininõukogust oma kaitseorganisatsiooni ning lõpuks tunnistasin kaotust. See taandus seaduserikkumisele, kuigi ma hoolitsesin oma patsiendi eest ja hoidsin teda kogu aeg turvaliselt. Mulle ei kiidetud heategude eest, kuid kulutasin kindlasti oma patte kahetsedes aega. Sellest kogemusest saadud trauma püsis kaua ja tekitas minus hirmu süsteemiga mitte jamada, hinge kaotanud halastamatu bürokraatia. Kord hammustada olen alati kaks korda häbelik.
Nagu ka patsientide puhul, segab hirm arsti jaoks teabe töötlemist ja mõistlikku otsustusvõimet ning sünnitab alati sunnitud vastavust. Kivistunud ja nurka surutud arst (hirmunud nii arstliku komisjoni kui ka oma patsiendi ees) on avalikkusele kahtlemata suur oht. Kui see nii on, siis on neile kõige parem loobuda oma arstiülesannetest, et kaitsta oma patsiente ja avalikkust ning lõpuks, kuid mitte vähemtähtsana, enda turvalisuse huvides. Kui tuvastatakse oht avalikkusele, teeme seda kõigi elukutsete puhul, nagu politsei ja õiguskaitse, haridus jne. Tervishoid peab olema selle nimekirja tipus ja väärib ülimat prioriteeti.
Läbipaistvus ja avatus on kaks silda, mida mööda patsient reisib, et teha oma tervishoiuvajadustega seotud teadlikke otsuseid. Tervishoius on laiaulatusliku raviviisi omaksvõtmine või laiema kogukonna kaitsmiseks otsuste tegemine haruldane ja see erineb tavapärasest praktikast. Sellist lähenemisviisi kasutatakse ainult väga ettevaatlikult, võttes arvesse isiklikke valikuid ja asjaolusid, haigusseisundeid ja muid asjakohaseid ajalugu, nagu geneetika ja perekond. Vaba tahe on esmatähtis ja mitte läbiräägitav.
See on tingitud igivanadest loomuomastest põhimõtetest, milleks on kehaline autonoomia, suveräänsus ja üksikisikute valikuvabadus. Tervisealased otsused tuleks alati teha koostöös arstiga ning need ei tohiks sisaldada sunnit, ähvardusi, kättemaksuhirmu ning põhinema erapooletul teabe avaldamisel. Kas tänapäevane 3. sajandi arst saab kõigega, mis viimase 21 aasta jooksul juhtunud on, demokraatlikus ühiskonnas vabalt praktiseerida, ilma et teda koormaks bürokraatia tulv? Teisisõnu tuleb esitada küsimus: "Kas arst võib tänapäeval olla arst?" Kohtuotsus jääb kahjuks arutelust kõrvale ja selle peaks algatama avalikkus. Ma ütlen: "Las arstid olla arstid."
See artikkel on Spectator Australia poolt algselt siin avaldatud artikli taasväljaanne.
